Raamatut ega inimesi ei tohi hinnata välimuse järgi

…nii räägiti kodus ja õpetati koolis. Üksjagu tõtt on mõlemas. Ikka räägiti: ei ole oluline, milline sa välja näed, peeasi, et seestpoolt ilus oleksid. Eks sellega või nii mõnigi ennast aeg- ajalt lohutada. Ühiskonna seisukoht on aga hoopis midagi muud. Sellele on paljuski kaasa aidanud seltskonnaajakirjade klantspildid. Muidugi on esmamulje tähtis, aga ega ilma sisuta ka päris saa.

See selleks. Raamatuid olen küll kaane järgi ostnud. Just ilus kaane kujundus on kutsunud raamatut kätte võtma, pannud uurima illustraatori kohta ja teadmata midagi autorist või sisust sundinud ka raamatut ostma. Viimasel ajal küll üha vähem. See on tegelikust kiitus praegusaegsetele raamatukujundajatele- trükkijatele. Ahvatleva kujundusega raamatuid on väga palju ja tegelikult tahaks neid palju ka koju viia. Selline ei ole olukord aga alati olnud. Mäletan väga hästi nõukogudeaegseid halle ja üsna ühetoonilisi raamatuid. Muidugi, kui tegu on klassikaga ja tõeliselt kvaliteetse ilukirjandusega, siis pole kujundus nii väga oluline. Ega me ju ei kujuta ettegi, et Victor Hugo „Hüljatud“ peaksid olema rohkete illustratsioonidega ja ilma illustratsioonideta „Jumalaema kirik Pariisis“ annab fantaasiale ju lausa tiivad. Samuti on ilmselt illustratsioonideta kirjandusteose lugemisel hoopis teine mõju kui illustreeritud variandi puhul. Ometi kutsusid ilusa kaanega ja meeldivalt kujundatud raamatud alati sisse vaatama ja lõpuks ka ostma. Seepärast on riiulis terve rida nõukogudeaegseid luuleraamatuid. Muidugi, Hando Runneli, Doris Kareva või Aita Kivi Ja Ave Alavainu raamatuid sai tiku tulega taga otsitud. Lisaks neile rändasid aga riiulile paljud väikesed luuleraamatud, kelle autorid sageli meelde ei tule ning mida just kujundus ostma kutsus.

Ja muidugi lasteraamatud. Kes ei mäletaks lapsepõlvest Siima Škopi poolt illustreeritud muinasjuturaamatuid. “Pöial-Liisi”,”Väike Mukk”,”Une-Mati, Päris-Mati ja Tups” või “Hõbeuisud”. Tolleaegse põlvkonna lapsed teavad tänu talle päris ühte moodi, kuidas Pöial- Liisi välja näeb. Ja muidugi Edgar Valter. Tema selgelt äratuntav käekiri on põhiliselt saatnud küll minu laste lapsepõlve, aga kes ei teaks “Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist”, “Kassike ja kakuke”, “Isand Tuutu ettevõtmised”, “Pintselsabad”. Ja muidugi kõik „Pokuraamatud“. See on ju terve maailm. Või kuidas sa saad jätte ostmata Regina Luki imeilusate piltidega lasteraamatuid. Või Piret Raua omi- niivõrd omanäolised, neid kohe ei saa jätta lastele tutvustamata.

Meie oma Eesti raamatute kujundamise ja trükkimise kultuur on väga- väga heal tasemel. Uue eesti aja alguses tuli väga palju tõlkeraamatuid. Ka lastele, ilusti illustreeritud kuid sisu poolest lühikokkuvõtetega. Neid ilmub siiamaani. See on kuidagi alandav- nagu poleks lapsed võimelised pikemat juttu kuulama- lugema. Võib- olla saan ainult mina sellest nii aru. Tegelikult on eriti lapsed väga nutikad ning õhtused jutu lugemised- kuulamised tõeline vanematega koos veedetud kvaliteetaeg. Selle aja veetmiseks katsugem otsida väga hästi kujundatud ja sisukaid lasteraamatuid, kus ilusa kaane taga peidus ka lugemist vääriv sisu. Ning kuna inimeste esimene mulje raamatutest kujuneb paljuski ka kaane põhjal, siis kujundajate tänuväärne töö tagab sageli ka raamatu müügiedu. Õnneks toome sageli koju hea kujundusega koos ka suurepärase raamatu.