Mängukaartide disain

Esimesed mängukaardid tulid kasutusele 9. sajandil Hiinas. Euroopasse jõudmiseks kulus suisa viis sajandit. Euroopas muutusid toona populaarseks kaks erinevat disaini. Prantsusmaal kasutati niinimetatud Pariisi kaarte ja Inglismaal Rouennais kaarte. Inglismaal kasutatav disain pani ühtlasi aluse tänapäeval tuntud mängukaartidele. Prantslased lõid meile tuttavad kaardimastid – poti, ärtu, risti ja ruutu. Idee taoliste mastide loomiseks tuli aga hoopis Hispaania kaardipakist, milles kasutati peekreid, münte, nuiasid ja mõõkasid. Prantslaste poolt kasutatavaid kaarte oli aga palju lihtsam ja odavam toota, sest numbrikaartide valmistamiseks sai kasutada lihtsaid templeid.
Mängukartide disain

Mängukaarte iseloomustab sümmeetrilisus. Sellel on kaks eesmärki. Esiteks muudab see mängukaardid silmale meeldivaks, kuna meie ajule meeldib sümmeetria ning seda nii kunstis kui ka looduses. Kuid lisaks lihtlabasele ilule, on sümmeetrilisusel ka funktsionaalne eesmärk. Nimelt ei saa sa kaarte kunagi valepidi käes hoida. Siinkohal pean silmas muidugi, et kaart ei saa “pea alaspidi” olla. See võib küll tunduda suhteliselt tähtsusetuna, kuid kui mõtlema hakata, siis teeb see mängimise palju sujuvamaks. Kujuta ette, kui sa peaksid sõpradega mängides või kasiinos mõnda kaardimängu mängides oma kaarte õigetpidi keerama. Kõlab ju tüütult? Sümmeetrilisus ei piirdu ainult numbrikaartidega, vaid ka piltidega kaardid on tehtud sümmeetrilised. Piltidega kaardid ei ole aga alati sümmeetrilised olnud. Kuni 19. sajandini kasutati täispikkuses tegelasi.

Mängukaartide disaini osas on tehtud veel teisigi praktilisi muudatusi. Kui mängukaardid 19. sajandi lõpus Ameerikasse jõudsid, hakati trükkima kaartide servale kaardi väärtust ja masti. Taoline disainimuudatus võimaldas mängijatel kaarte teineteise suhtes lähemal hoida. Enam ei olnud vajalik näha kaarti terves ulatuses ning see võimaldas kaarte lihtsamini ka ühes käes hoida.

Soldat ehk poiss (inglise keeles Jack) ei ole alati sama nime kandnud. Varem oli selle kaardi nimeks rüütel (knight). Kuid kuna taolise nimekasutuse korral oleks tulnud trükkida nii soldati kui ka kuninga kaardile K-täht, otsustati rüütli nimi segaduse ära hoidmiseks muuta soldatiks.

Mängukaartide arengu käigus hakati pildikaartidel kasutama ajaloolisi figuure. Nii sai poti kuningaks Piiblist tuntud Taavet, ärtu kuningaks Frangi keiser Karl Suur, risti kuningaks Makedoonia kuningas Aleksander suur ja ruutu kuningaks Rooma diktaator Julius Caesar. Samamoodi isikustati ka emandad ja soldatid. Poti emand on Kreeka jumalanna Athena, ärtu emand Vanast Testamendist tuntud Juudit, risti emand Argina, mille anagramm tähendab ladina keeles kuningannat ja ruutu emand on Piiblist tuntud Raahel. Poti poisiks on taanlane Holger, ärtu poisiks Orleansi Neitsi sõjakaaslane Lahire. Nii risti kui ka ruutu poisiks on kuningas Arthuri ümarlauarüütlid. Risti poiss on Lancelot ja ruutu poiss Hector.

Mängukaartide disainis on veel huvitavaid nüansse. Näiteks on ärtu kuningas ainus ilma vuntsideta kuningas ning jääb mulje nagu ta tapaks ennast ära. Ruutu kuningas on jällegi ainus kuningas, kellel on mõõga asemel kirves. Poti soldatil, ärtu soldatil ja ruutu kuningal on näha ainult üks pool näost. Seetõttu kutsutakse neid ka vahel ühesilmseteks soldatiteks ja kuningaks. Kõigil teistel kaartidel on nägu pisut rohkem näha, vähemalt sellises ulatuses, et on näha mõlemad silmad. Kuid miks paljudes kaardipakkides poti äss oma disainiga teistest esile tõuseb? Ässasid peeti kuni 15. sajandini kõige madalama väärtusega kaardiks. Inglismaa kuningas nõudis aga poti ässal erimärgistust, mis pidi näitama, et nõutavad maksud on tasutud. Sellest hetkest hakkas ka ässade väärtus tõusma ning tänapäeval on ässad paljudes mängudes kõige kõrgema väärtusega mängukaardid.