Trükikunsti ajalugu Eestis

Arvatakse, et üldse esimesed kirjaoskajad olid Eestis üheteistkümnendal-kaheteistkümnendal sajandil. Sellest ajast raamatute trükkimiseni kulus aga hea hulk aega. Esimene pärgamendile kirjutatud raamat on „Taani hindamisraamat“, mis valmis tuhane kahesaja kahekümnendal aastal ning sinna oli kirja pandud viissada Eesti kohanime ning sinna on lisatud veidi muid andmeid. Nii nagu mujalgi, olid esimesed Eestisse jõudnud trükitud raamatud seotud usu ja kirikuga. Nende hulgas olid käsikirjalised pärgamendil käsiraamatud vaimulike toimingute juhised, kroonikad ja ka mitmed õiguslikud teosed. Tuhande neljasaja seitsmekümnendast aastast on aga teada Niguliste kirikust mitmed trükitud raamatud. Tuhande viiesja kahekümne viiendal aastal trükiti luteri käsiraamat Liivimaal kasutusel olnud keeltes. Kahjuks sellest raamatust pole säilinud ühtegi eksemplari. Esimene eesti keeles trükitud raamat, millest on säilinud ka üksikuid osi, on Tallinna Niguliste ja Pühavaimu kirikute õpetajate tõlgitud katekismus, mis trükiti tuhande viiesaja kolmekümne viiendal aastal. Raamat trükiti Wittenbergis Tallinna Rae ülesandel. Vanim täielikult säilinud raamat on “Agenda Parva. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae conscripta”, mis trükiti tuhande kuuesaja kahekümne teisel aastal Brandenburgis. Jällegi on raamat seotud kirikuga ning sisaldab läti, eesti, poola ja saksa keeles lauseid, mis on valikud kiriklike kombetalitluste läbiviimiseks.

Samal ajaperioodil asutati Eestis ka esimesed trükikojad. 1631 aastal Tartus ja 1634 aastal Tallinnas. Mõlemad trükikojad asutati vastasutatud gümnaasiumide juurde. Raamatute trükkimisel kasutati nii gooti kui ka ladina keelt. Arvatakse, et esimene eestikeelne raamat oli eestikeelne lauluraamat, mida kasutati juba kuueteistkümnendal-seitsmeteistkümnendal sajandil. Kahjuks pole ka sellest raamatust säilinud ühtki eksemplari. See raamat trükiti Saksamaal. Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat ilmus tuhande kuuesaja kolmekümne seitsmendal aastal ning see oli  “Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal”.

Kiriklikele raamatutele järgnesid aabitsad. Esimene aabits trükiti tuhane kuuesaja neljakümne esimesel aastal, kahjuks pole ka sellest raamatust säilinud ühtki eksemplari. Säilinud on aabits, mis trükiti tuhande kuuesaja neljakümne üheksandal aastal. Esialgu olid raamatud ilma illustratsioonideta. Illustreeritult ilmus esimene raamat tuhande kuuesaja üheksakümnenda viiendal aastal ja selle pealkirjaks oli “Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat”. Esimest eestikeelset entsüklopeediat trükiti lausa kaheks tuhat eksemplari ning selles sisaldus üle seitsmekümne viie tuhande artikli. Raamat ilmus aastatel tuhat üheksasada kolmkümmend üks kuni tuhat üheksasada kolmkümmend seitse.

Trükkimine oli esialgu küll oluliselt efektiivsem viis kui käsitsi kirjutamine, kuid ometi võttis raamatute trükkimine oluliselt kauem kui tänapäeval. Raamatute käsiladumise leiutas  1440 aastal Johann Gutenberg. Edasi leiutati täheladumismasin ja realadumismasin ning viimane oli alates tuhande kaheksasaja kaheksakümne neljandast aastast põhiliseks trükimasinaks. Tänapäeval kasutatakse raamatute trükkimisel, nii nagu mujalgi arvutite abi. Tekst sisestatakse arvuti mällu ning saadetakse sealt edasi trükikotta, kus valmistatakse trükiplaat. Arengud trükitehnikas on teinud raamatu trükkimise oluliselt kergemaks ning lühendanud tähelepanuväärselt raamatute trükkimiseks kuluvat aega.